Alguses kuulsin läbi Asmongoldi, siis laadisin flac soundtracki alla ja see oli väga hea, siis mängisin. Varem olin demot ka mänginud, siis tundus väga raske aga lahe.
Üks suur raske osa mänguga harjumisel oli perfect parry süsteem, mida ma polnud kunagi varem suutnud üheski mängus teha. Nüüd sellega õppisin isegi päris hästi ära ja see oskus tuleb kindlasti teistes mängudes kasuks (Sekiro).
Asmongold vist läbi ei mänginud ja ütles et üli hea see pole. Ma tulin siia pärast DS1-te ja ma ütleks et kasutasin dodgemist üpris hästi ära, kuigi nii kasulik see polnud kui DS mängudes.
Üks suurim miinus mängus oligi see combat, mida vastased vahel tegid, kus tõsteti relv, siis hoiti mingi ebamäärane aeg õhus ja alles siis löödi. Mind ausalt öeldes see väga ei häirinud. Aga mind häiris see kuidas mõned attackid vastastel tundusid väga ebaloomulikud. Nt jalad ei liikunud aga suur relvahoop maagiliselt liigutas teda korralik 5+ meetrit ettepoole, teleportis attackiga minule lähemale ja sai niimoodi pihta ka.
Naljakas on see et ma kasutasin TERVE mäng ühte relva (v.a mingi esimene ~20min). Ei tundunud OP ja hea moveset ja range oli. Mingeid muid abistavaid itemeid ka ei kasutanud, mis oli paljuks kasutamiseks mõeldud.
Graafiliselt UE4, fps üli hea, tekstuurid tsipa udused, aga võitluses tähele küll midagi ei pane. Muidu ilus. Nii suuri mastaape nagu Elden Ringis oli siin polnud, aga arhitektuur oli äge ikka. Imelik et nimega asukohtades aega ütles (nagu rainy morning nt). Maailm oli üldse ilus ja vastased huvitavad, oli loomingulisust kasutatud. Mul oli mäng kuidagi tume, aga gammat ma ka ei vahetanud. Panin monitori eredamaks kui mängisin.
Heli oli väga hea, muusika ka.
Storyle ma nii palju tähelepanu ei pööranud, nüüd lõpus olles vaatasin paari videot. Tegelt oli parajalt arusaadav, aga samas ka natuke müsteeriline. Otsuste tegemine dialoogides oleks võinud mängu rohkem mõjutada, ainult lõpus juhtus midagi muud. Mina ei viitsinud lõpus Geppetto pojaga võidelda nii et andsin oma südame talle.
Mängu fookuses oligi mõte, et mis teeb inimesest inimese ja kas mingi animatroonik saab muutuda inimeseks, kui tal on tunded ja emotsioonid jm. Ja veel, et kui vajalik on valetamine, kas seda peaks tegema jne.
Ma ei mänginud seda suurte portsudena, pigem proovisin iga korraga ühe bossi võrra väh. edasi jõuda. Nii veniski üle paari kuu. Nüüd tahaks küll DS2-te edasi minna.
Üks suur raske osa mänguga harjumisel oli perfect parry süsteem, mida ma polnud kunagi varem suutnud üheski mängus teha. Nüüd sellega õppisin isegi päris hästi ära ja see oskus tuleb kindlasti teistes mängudes kasuks (Sekiro).
Asmongold vist läbi ei mänginud ja ütles et üli hea see pole. Ma tulin siia pärast DS1-te ja ma ütleks et kasutasin dodgemist üpris hästi ära, kuigi nii kasulik see polnud kui DS mängudes.
Üks suurim miinus mängus oligi see combat, mida vastased vahel tegid, kus tõsteti relv, siis hoiti mingi ebamäärane aeg õhus ja alles siis löödi. Mind ausalt öeldes see väga ei häirinud. Aga mind häiris see kuidas mõned attackid vastastel tundusid väga ebaloomulikud. Nt jalad ei liikunud aga suur relvahoop maagiliselt liigutas teda korralik 5+ meetrit ettepoole, teleportis attackiga minule lähemale ja sai niimoodi pihta ka.
Naljakas on see et ma kasutasin TERVE mäng ühte relva (v.a mingi esimene ~20min). Ei tundunud OP ja hea moveset ja range oli. Mingeid muid abistavaid itemeid ka ei kasutanud, mis oli paljuks kasutamiseks mõeldud.
Graafiliselt UE4, fps üli hea, tekstuurid tsipa udused, aga võitluses tähele küll midagi ei pane. Muidu ilus. Nii suuri mastaape nagu Elden Ringis oli siin polnud, aga arhitektuur oli äge ikka. Imelik et nimega asukohtades aega ütles (nagu rainy morning nt). Maailm oli üldse ilus ja vastased huvitavad, oli loomingulisust kasutatud. Mul oli mäng kuidagi tume, aga gammat ma ka ei vahetanud. Panin monitori eredamaks kui mängisin.
Heli oli väga hea, muusika ka.
Storyle ma nii palju tähelepanu ei pööranud, nüüd lõpus olles vaatasin paari videot. Tegelt oli parajalt arusaadav, aga samas ka natuke müsteeriline. Otsuste tegemine dialoogides oleks võinud mängu rohkem mõjutada, ainult lõpus juhtus midagi muud. Mina ei viitsinud lõpus Geppetto pojaga võidelda nii et andsin oma südame talle.
Mängu fookuses oligi mõte, et mis teeb inimesest inimese ja kas mingi animatroonik saab muutuda inimeseks, kui tal on tunded ja emotsioonid jm. Ja veel, et kui vajalik on valetamine, kas seda peaks tegema jne.
Ma ei mänginud seda suurte portsudena, pigem proovisin iga korraga ühe bossi võrra väh. edasi jõuda. Nii veniski üle paari kuu. Nüüd tahaks küll DS2-te edasi minna.