Alguses kuulsin läbi Asmongoldi, siis laadisin flac soundtracki alla ja see oli väga hea, siis mängisin. Varem olin demot ka mänginud, siis tundus väga raske aga lahe.
Üks suur raske osa mänguga harjumisel oli perfect parry süsteem, mida ma polnud kunagi varem suutnud üheski mängus teha. Nüüd sellega õppisin isegi päris hästi ära ja see oskus tuleb kindlasti teistes mängudes kasuks (Sekiro).
Asmongold vist läbi ei mänginud ja ütles et üli hea see pole. Ma tulin siia pärast DS1-te ja ma ütleks et kasutasin dodgemist üpris hästi ära, kuigi nii kasulik see polnud kui DS mängudes.
Üks suurim miinus mängus oligi see combat, mida vastased vahel tegid, kus tõsteti relv, siis hoiti mingi ebamäärane aeg õhus ja alles siis löödi. Mind ausalt öeldes see väga ei häirinud. Aga mind häiris see kuidas mõned attackid vastastel tundusid väga ebaloomulikud. Nt jalad ei liikunud aga suur relvahoop maagiliselt liigutas teda korralik 5+ meetrit ettepoole, teleportis attackiga minule lähemale ja sai niimoodi pihta ka.
Naljakas on see et ma kasutasin TERVE mäng ühte relva (v.a mingi esimene ~20min). Ei tundunud OP ja hea moveset ja range oli. Mingeid muid abistavaid itemeid ka ei kasutanud, mis oli paljuks kasutamiseks mõeldud.
Graafiliselt UE4, fps üli hea, tekstuurid tsipa udused, aga võitluses tähele küll midagi ei pane. Muidu ilus. Nii suuri mastaape nagu Elden Ringis oli siin polnud, aga arhitektuur oli äge ikka. Imelik et nimega asukohtades aega ütles (nagu rainy morning nt). Maailm oli üldse ilus ja vastased huvitavad, oli loomingulisust kasutatud. Mul oli mäng kuidagi tume, aga gammat ma ka ei vahetanud. Panin monitori eredamaks kui mängisin.
Heli oli väga hea, muusika ka.
Storyle ma nii palju tähelepanu ei pööranud, nüüd lõpus olles vaatasin paari videot. Tegelt oli parajalt arusaadav, aga samas ka natuke müsteeriline. Otsuste tegemine dialoogides oleks võinud mängu rohkem mõjutada, ainult lõpus juhtus midagi muud. Mina ei viitsinud lõpus Geppetto pojaga võidelda nii et andsin oma südame talle.
Mängu fookuses oligi mõte, et mis teeb inimesest inimese ja kas mingi animatroonik saab muutuda inimeseks, kui tal on tunded ja emotsioonid jm. Ja veel, et kui vajalik on valetamine, kas seda peaks tegema jne.
Ma ei mänginud seda suurte portsudena, pigem proovisin iga korraga ühe bossi võrra väh. edasi jõuda. Nii veniski üle paari kuu. Nüüd tahaks küll DS2-te edasi minna.

Täpselt algust/lõppu ei tea.
Võrratu mäng. 2022 mängisin vist 3h ja see oli väga hea elamus. Mäletan selle esimese ala pikka rohtu oranži päikeseloojangu käes, eriti tuule heliga. Üli hea algus mängul.
Siis juhtus mingi paus ja lõplikult võtsin kätte 2023, sest mul oli jäänud nii sügavad muljed sellest mängust ja ma tahtsin veel seda mängida. Pelusin edasi ja kõik oli enamvähem, aga siis juhtus mul mingi värk, et mul polnud enam võimalik edasi progressida, midagi doktoriga aga täpselt ei mäleta. Sinna paika ma selle ka jätsin.
Mind häiris siin mängus raske ja natuke kohmakas combat, see tegi frustratsiooni. Storyt ka ei teadnud eriti, et mida tegema edasi peab, kuhu minema. Aga noh, ongi raske mäng. Ma tapsin hundimehe ära. Ei tea kas see oli viga.

Storyt ma jälgisin, aga tihti just midagi ei juhtunud. Aga see jutustamise viis ja artstyle olid minu meelt mööda küll.

Selle mängu OST on super, teeb ülihästi uneasy tunde ja samas sobib perfektselt olukorraga ja keskkonnaga. Sound design üldse üks parimaid, mis kuulnud olen.

Alati, kui sellest mängust mõtlen, tuleb sügisene ja septembri/oktoobri tunne ja see tugevneb kui soundtracki kuulata. Minu strava sõit nimega irl Darkwood oli hea selle mängu kehastus päris elus.
Ma ei jõudnud kõike teha, aga vaatasin videotest lõpuni. Kunagi tahaks jälle ette võtta ja algusest lõpuni teha ise. Võibolla metsas olles.
Kokkuvõtteks ongi raske, kohati segane, üli atmospheric ja omamoodi visuaalse stiiliga, hea audioga ning meeldejääv mäng. Ma ei oskagi eriti kirjeldada, mis tundeid see mäng minus tekitab.

Traileritest vaatasin et vau kui äge mäng, raudselt on kõige põnevam asi üldse. Aga mängides muutus umbes paarikümne tunniga juba igavaks. Ei tundnud pärast algust mingit excitementi kui uue hea tüübi kätte sain. Ma ei tea kas asi on minus või mängus, arvan et mängus. Terve asi oli Luuriga.
Mäng ei tundu väga sügav ja pole ka arki graafikaid. Maailm on ka suht vaimuvaene. Storyst pole mõtet rääkidagi. Ma ei tea kuidas, aga kindlasti on seda mängu võimalik lahedamaks muuta ja uute heade tüüpide kättesaamine suuremaks dopamiinilaksuks teha. Hetkel oli põhiline fookus mängus maailma avastamisel, mis on väga suur. Muidugi praegu oli kõik early accessis.